Alustuseks sooviks kõigile isadele palju õnne isadepäeva puhul!
Tänase postituse kavatsen kirjutada kasvava meelelolu suunas, esimese nädala pidu ja pillerkaar hakkab mööduma. Samas endiselt igav pole hakanud.
Esiteks Prof tuleb esmaspäeval tagasi ning projekti algus lükkus 3 nädalat edasi, aga tahaks juba teha midagi, mille pärast ma siia tulin.
Alustame siis kõige lamedamast teemast. Mind on tabanud tugevam keemiallergia või siis allergia töö vastu. Viimane nädal sai korralikult laboris nutta ja aevastada. Vähemalt teistel oli lõbus. Oletatavasti sai see alguse sellest, et mingid rookied hoidsid lahtistes anumates lenduvaid solvente. Oleks pidanud sellele kiiremini reageerima, et nad neid lahtiselt ei hoiaks. Ja masinad on siin sama töökorras, kui Eesti jalgpallikoondise taktika Ungari vastu.
Lameduselt kolmas teema on pakkimine. Järgmise nädala jooksul tuleb kõik põhilised asjad ära pakkida, mida on umbes 70% asjadest. Tuleva nädala lõpus või uue nädala alguses peaks siis kolimisfirma (vene) asju ühest majast teise viima. Vähemasti töö peatub mõneks ajaks suht tõsiselt, nagu ta praegu ei oleks peatunud. Nii tore on tervet instituuti kolida.
Tuju tõuseb...Green Villas ehk campuse baaris on tekkinud esimesed tuttavad. Juba on nii mõnedki õlled väljaspool campust nendega võetud. Üleelmine nädal sai käidud Södermalmis kohas nimega El Mundo-100% hipsterbaar.Tänud Pilvile ja Francescole lõbusa õhtu eest. Tegemist on muidugi kohaliku Kalamajaga ka. Kena koht, kus tuhandes erinevas poes müüakse miljonit erinevat asja, mida sul vaja ei ole, aga see pole ju tähtis, sest see on hipster. Ka eile sai Södermalmis käidud.
Ühikakaaslane Marco kutsus välja oma tuttavatega Karolinska neuroteaduse osakonnast. Alates mingist hetkest, kus me mööda Södermalmi erinevaid baare üritasime külastada ja ühtegi sisse enam ei mahtunud. Otsustasin ma neid hüljata ja minna üksi ringi kolama. Tegelikult jäide teised mingi hotelli all olevasse baari, mis koosnes 4-st erinevast saalist erinevates stiilides. See on mingi kohalik teema, et suures baaris peab 10 erinevat theme olema, et ikka kõigi maitse järgi saaks olla. Tagasi kolamise juurde tulles eksisin seal ringi kuni olin läbi käinud mõnest kohe suletavast baaris (Kell oli ikkagi üks ju) ning jõudsin Häkteti järjekorda. Häktet meenutab kodust Zavoodi, aga kõik on fancyd seal. Ukse ees oli ketiga mees(punast vaipa ei olnud), kes inimesi sisse lasi, kui keegi baarist väljus. Tundus ok koht. Naljakas muidugi kohalikus kontekstis on see, et igas baaris või klubis on hallis mundris korravalvurid. Pidi naeru tagasi hoidma, kui neid inimeste vahel muusikarütmis pead noogutamas nägin. Naised, järgmine kord kui hallis mantlis mees teiega tantsima tuleb, siis teadke, et see on turvaline.
See esmaspäev sai käidud kohalikus külmhoones, Fryshuset, Soilworki kontserdil. Kena küte oli, mitu päeva ei saanud pead pöörata. Lausa 150 inimest oli neid vaatama tulnud. Loodetavasti neil Eestis tuleb vähe parem saak. Siin on vist skeene välja surnud. Kui ma letist oma neljandat õlut käisin ostmas vaadati mulle sellise pilguga otsa, et mul tekkis rebeli tunne. Limp Bizkiti jätsin eile või täna vahele. Kuigi nende täispikkasid live olen viimaste nädalate jooksul omajagu vaadanud. Kindlasti oleks väärtelamus olnud. Hoopis Black Sabbathi jaoks peab oma raha kokku hoidma, kui veel pileteid on.
Olen pidanud taasavastama söögitegemise. Intensiivsema praktiseerimise käigus on toitudele isegi maitsed tekkima hakanud. Nüüd tuleb leida, kuidas pidevalt trennis käia. Sulgpall on suht regulaarne teema. Balaje'ga on isegi huvitav mängida, sest ta on samal tasemel.
Vähemalt käib korralik vile ja natuke tööd, nii et, party like tomorrow is the end of the world.
