Ja just nüüd Oleg Kosjugini pala "Marraskil" taustal võib kokku võtta oma esimese semi-asjaliku töönädala. Kohalikud tudengid on kohutavad: panevad teised campuse baari kell 23.00 kinni. Kui rõve on hommikul kell 5 üles ärgata ilge pohmelliga - see Stockholm, ma ütlen. Kaitsevad siin teised poole doki jooksul mingeid kraade, vaja kogu aeg pummeldada, aga sotsialiseeruda on ju tore.
See-eest on muidugi asjalik ka terve nädala jooksul suudetud olla. Juba esimesi peptiidikesi lendab töökate näpude vahelt nagu vanaema varraste vahelt enne jõule sokke. Ega siin muneda ei saa, sest järgmine nädal tuleb alustada Neurokeemia osakonna ära pakkimisega, kuna kolimine teise hoonesse on silmapiiril terendamas. Õigel ajal ikka tulin siia, ei saa tööd teha ega midagi, see-eest palka aga küll. I love when the plan comes together.
Projekt millega seoses siia üldse tööle tulin venib mõnuga. Esimene koosolek jäeti koostööpartnerite poolt ära minu arusaamist mööda. Ühesõnaga mingi määramatus on selles vallas. Aga tunne on selline, et see lahendus pole nii keeruline, kui Nad alguses arvasid võib-olla. Ega me enne kolimist midagi tarka teha nagunii ei jõuaks. Vähemalt lükkamises oleme me osavad, eriti sellises suunas nagu edasi.
Ühika üür on kesklinnas korralik 4900 SEK kuus. Lohutuseks on vähemalt voodi pask. Pidin IKEA-s käima ning endale madratsi, teki ja padja ostma, kuna seljavalud ei kannatanud enam edasi lükkamist. IKEA oli mõnus death-circle: sisse pääseda ja asju üles leida polnud raske, aga sellest õllepurgi kujulisest punkrist välja pääsemiseks pidi absoluutselt kõik osakonnad läbi käima. Peaaegu oleks korvi ka noa pannud, aga need polnud piisavalt teravad. Siin ühikas on ainult mingid saagnoad, millega saab väga edukalt näppu lõigata, aga mitte toitu peenestada. Vähemasti on ühika köök fäänsi. mitu komplekti erinevaid nõusid, kõik IKEA muidugi. Külmkapis toit ka puha LIDL. A vähemalt T-Bana on maja kõrval suht.
T-banast rääkides see vigur ajab kompassi iga kord sassi peas, iga kord suuda valest trepist üles tulla, kuigi kõik on läbi mõeldud. See T-centralenis käimine ja seal tagasi tulemine on paras filmitrikk orienteerumise vallas.
Inimesed on siin õnneks äärmiselt positiivsed ja lahked. Inglise keelega saab lebolt hakkama. Siin on kultuur ka tunduvalt külluslikum: multi-kulti kuubis. Ise olen ka killuke sellest multist. Igav siin pole. Sellise suurusega linnas on ikkagi tunduvalt mugavam elada, kui Tartu külas. Kõik asjad toimivad kiiresti ja efektiivselt. Pole mingit venimist ja uimerdamist igasuguses järjekorras ja ühistranspordis. Isegi bürokraatia on inimlik olnud siiamaani ja instituudis on inimesed, kes viitsivad tegeleda igasuguste probleemidega koheselt tegeleda. Hea kui inimestele palka makstakse, siis nad viitsivad töötada ka :D.
Campus on jätnud ägeda mulje. Selline teema võiks Tartu Ülikoolis ka olla, baarid ja vidinad selle sees. Campuse baari peale võiks Ravila piirkonnas ka mõelda. Seal peaks minu arust kontingent olemas olema. Kuigi asukoht on pask, aga ikkagi võiks seal mingi üliõpilaste poolt runnitav võileiva ja õlle koht olla. Naabreid ju pole pmst....no props.
Aijaa, ühikas, hmm. Meil siin kaks itaallast, üks õpib alles inglise keelt rääkima, aga vist astus PhD-sse wtf veel kord Wtf, a ta on minuga samas teadusrühmas. Teine on asjalikum, karjub skypis kellegi peale iga õhtu. paapadipuupi. Mehiklane on ka, kes tegeleb miokondris signaalide edastamise uurimisega. Paar kuud omandab siin uut tehnikat. sööb võileibu ja pitsat iga õhtu. Tekiltsi pole siiamaani pakkunud. Hispaanlanna on meil ka. Ta on vaiksem ja tagasihoidlikum: orgaanikute värk. Igav pole, teeme õhtuti koos süüa. Nädalavahetuse teeb see mõistlikum itaallane pastat kõigile, njam-paapa-njam-di-njam-puupi-njam. Nagu näha, siis peab veits veel harjutama, et mõtted ei väljenduks kujul I am not a racist, but... . Raudselt tuleb kasuks.
Näis, mis tulevik toob. Koduigatsus on skooriga -100 praegu. Isegi ühtegi mõtet selle ümber ei keerle peas. Kas see nii ka 5 ja poole kuu pärast on, seda ei julge hetkel veel väita.
No comments:
Post a Comment